Geotsentrism. Heliotsentrism
Kuna maailmaruumi oli vanal ajal võimalik vaadelda ainult Maalt, siis arvasidki vana-aja teadlased, et maailmaruumi keskpunktis asub Maa ning kõik muu, mis ruumis asetseb tiirleb selle ümber. Taolist mudelit nimetatakse tänapäeval Maa-keskseks ehk geotsentriliseks (pildil paremal).
Vaatlussüsteemide arenemisel maailmaruumi mudelit täiendati ning esitleti Heliotsentrismi ideed, kus ruumi keskpunktis asub hoopis Päike ning kõik ülejäänud taevakehad, sealhulgas Maa, tiirlevad ümber selle. Heliotsentrismi (pildidil vasakul) teooria kohaselt liiguvad Maa ja teised planeedid ümber Päikese ellipsi, see tähendab välja venitatud ringjoone, kujulistel orbiitidel.
Kaasaegse käsitluse kohaselt maailmaruumil ehk Universumil kindlat keskpunkti ei ole, vaid seda täidavad tähed ja tähesüsteemid ehk galaktikad küllaltki ühtlaselt.
Päike
Päike aga on üsna tavaline täht teiste seas, ainult et Maale kõige lähemal. Justnimelt Päikese lähedus on põhjus, miks me näeme seda kettakujulisena, kõiki ülejäänud tähti aga punktina.
Päike on võrreldes Maaga väga suur ja raske.
Päikese läbimõõt on ligikaudu 1,4 miljonit kilomeetrit ehk ligikaudu 110 korda suurem kui on Maal. Päikese mass on umbes 2∙1030 kilogrammi ehk ligikaudu 333 000 korda suurem kui on Maal. Päike koosneb peaasjalikult vesinikust (73,5%) ja heeliumist (24,9%) ning ta on tekkinud hinnanguliselt 4,5 miljardit aastat tagasi.
Päike on üsna kuum keha. Tema pinnatemperatuur on umbes 6000 kraadi, keskel asuva ülitiheda tuuma temperatuur on veelgi kõrgem – 15 miljonit kraadi. Kõrge temperatuuri põhjustajaks Päikese tuumas toimuvad tuumareaktsioonid, mille käigus vesinik muundub heeliumiks ning nende reaktsioonide käigus vabaneb energiat, mis kiiratakse ümbritsevasse ruumi nähtavat-, infra- ja ultravalgust. Ainult murdosa Päikeselt lähtuvast energiast jõuab Maale.
Päikesesüsteem
Ümber Päikese tiirleb lisaks Maale veel seitse planeeti, lisaks terve hulk väiksemaid taevakehi, näiteks väikeplaneedid. Enamiku planeetide ümber tiirleb üks või enam looduslikku kaaslast, nagu näiteks Maal Kuu.
NB! Joonisel on kujutatud erinevad Päikesesüsteemi elemendid – nende suurused ega ka kaugused Päikesest ei ole õiges proportsioonis!
Päike koos planeetide ja nende kaaslastega moodustavadki Päikesesüsteemi. Planeetide liikumiste üheks eripäraks on see, nad tiirlevad ümber Päikese peaaegu ühes tasapinnas. Päikesesüsteemi terviklikkuse põhjuseks on süsteemi sisemiselt mõjuvad Päikese külgetõmbejõud.
Päike asub Maast ligikaudu 150 miljoni kilomeetri kaugusel. Maast lähemal asuvad planeedid (järjekorras!) Merkuur ja Veenus, kaugemal aga Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ning Neptuun. Seega on Maa Päikesest lugedes kolmas planeet.
Maa
Kuna Maani (fotol koos Kuuga) jõuab vaid murdosa Päikese poolt kiiratud energiast, on maapinna keskmine temperatuur Päikese pinnatemperatuurist oluliselt madalam, vaid 15 kraadi.
Maakera läbimõõt on 12 800 kilomeetrit, kuid väga olulist rolli (näiteks temperatuuri kujunemisel) mängib Maad ümbritsev õhu kiht ehk atmosfäär, mille paksuseks hinnatakse umbes 100 kilomeetrit. Õhk ei ole aine, vaid paljude ainete segu. Enimlevinud õhus esindatud ained on lämmastik, hapnik, veeaur ning süsihappegaas. Nii nagu atmosfäär pole oma koostiselt ühtlane, muutub ka tema rõhk, mis sõltub eelkõige kui kõrgele maapinnast tõusta – kõrgemal on nii õhurõhk kui ka tihedus väiksemad.
Maa on enamikust planeetidest erilisem ka seetõttu, et siin esinevad aastaajad. Aastaaegade teke (vt joonist ülal) on tingitud kahest asjaolust:
1) sellest et Maa tiirleb ümber Päikese, kuid ainult see ei ole piisav,
2) lisaks on Maa pöörlemistelg tiirlemistasandi suhtes veidi kaldu.
Tänu sellele kaldus olemisele langeb valgus maapinnale erineva nurga – suvel suurema ja talvel väiksema – all. Mida suurema nurga all valgus langeb, seda paremini ta pinnases neeldub ning seetõttu soojeneb suvel maapind paremini kui talvel.
Tänu telje kaldsusele on erinevatel aastaaegadel ka päev ja öö erineva pikkusega – suvel on päev pikem, talvel on pime aeg (öö) pikem. Tänu pikemale päevale saab põhjapoolkera suvel rohkem päikesevalgust ning soojemat ilma saab põhjendada ka sellega.
Tähelepanu väärib siinjuures fakt, et siis, kui põhjapoolkeral on suvi, on Maa oma orbiidil Päikesest umbes 5 miljoni kilomeetri võrra kaugemal kui talvel. Seega mängib aastaaegade vaheldumises telje kallutatus Päikese poole suuremat rolli kui planeedi kaugus.
Kuu
Maale lähimaks taevakehaks on tema ainuke looduslik kaaslane Kuu.
Kuu tiirleb meist keskmiselt 385 000 kilomeetri kaugusel ning teeb ühe täistiiru 29,5 päevaga. Samal ajal kui Kuu tiirleb ümber Maa, tiirleb Maa ümber Päikese erinevatel tasanditel. Aeg-ajalt satuvad Päike, Maa ja Kuu ühele sirgele, siis tekivad kuu- ja päikesevarjutused. Kuu pöörleb ka ümber oma telje, kuid kuna Kuu teeb ühe täispöörde sama ajaga kui täistiiru, näeme me Maalt kogu aeg ainult Kuu ühte külge.
Füüsika põhivara 
You must be logged in to post a comment.