Nägemine
Nägemine on väga oluline, sest nägemise abil saab inimene ümbritsevast keskkonnast tulevast infost 90 protsenti. Täielikus pimeduses ei ole midagi näha – järelikult vajame nägemiseks valgust.
Nägemisaistingu tekkimiseks peab valgus langema meie silmas asuvatele valgustundlikele rakkudele. Rakkudes tekib valguse toimel keemilise reaktsiooni tõttu erutus, mis kandub nägemisnärvi kaudu ajju.
Valgust on näha vaid siis, kui see meie silma levib. Mida rohkem valgusenergiat ajaühikus silma valgustundlikule rakule satub (ehk mida eredam on valgus), seda tugevam on rakkudes tekkiv erutus.
Valgusallikaid näeme seetõttu, et nad ise kiirgavad valgust.
Valgust mittekiirgavaid kehi näeme tänu sellele, et nad peegeldavad neile langevat valgusallikate valgust.
Neid kohti kehal, mis peegeldavad rohkem valgust, näeme heledamana, kohti mis neelavad rohkem valgust aga tumedamatena. Sellist pinda, mis peegeldab peaaegu kogu temale langeva valguse näeme valgena, pinda, mis neelab peaaegu kogu temale langeva valguse aga mustana.
Silm
Silm on meie nägemiselund. Optika seisukohalt olulised silma osad on: silmalääts, klaaskeha, võrkkest ja silmaläätse pingutav lihas.
Silma langev valgus läbib esmalt sarvkesta, siis silmaava , murdub silmaläätses ja klaaskehas ning langeb võrkkestale.
Võrkkestal tekib esemest tõeline, vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Kui võrkkestale langev valgus on nõrk, siis nägemisrakkudes piisavat erutust ei teki ja me näeme ümbritsevaid kehi mustvalgena.
Terves silmas tekib nii lähedal kui kaugel asuvate esemete kujutis alati täpselt võrkkestale. Selle eest kannavad hoolt silmaläätse pingutavad lihased, mis muudavad silmaläätse paksust.
Kui lihased suruvad läätse kokku, muutub lääts kumeramaks (või ka paksemaks) ja tema fookuskaugus väheneb, kui lihased lõtvuvad muutub lääts õhemaks ja tema fookuskaugus suureneb. Neil juhtudel ei teki kujutis enam võrkkestale vaid selle ette või taha ning me näeme tänu sellele vaadeldavaid objekte ebateravatena.
Nägemisdefektid. Prillid
Sellist nägemisdefekti, mille korral silmast kaugel asuvate eseme kujutis tekib mitte võrkkestale vaid hoopis selle ette, nimetatakse lühinägelikkuseks (joonisel vasakul). Kui aga silm ei suuda teravustada lähedal asuvate esemetest tekkivat kujutis ning see tekib hoopis võrkkesta taha, nimetatakse seda defekti kaugelenägelikkuseks (joonisel paremal).
Nägemisdefekte korrigeeritakse prillide abil.
Kui tegu on lühinägelikkusega, siis pannakse prilliläätsedeks hajutavad läätsed (joonisel vasakul), kui kaugelenägelikkusega, siis koondavad läätsed (joonisel paremal).
Prilliklaaside number näitab prillides kasutatavate läätsede optilist tugevust.
„Miinusprillid“ tähendavad seda, et tegu on hajutavate (nõgusate) läätsedega ja neid kannavad lühinägelikud inimesed.
„Plussprillid“ aga seda, et tegu on koondavate (kumerate) läätsedega ja neid kannavad kaugelenägelikud inimesed.
Miinusprillid korrigeerivad lühinägelikkust
Plussprillid korrigeerivad kaugelenägelikkust
Valgus ja värvid
Isaac Newton lasi valgel valgusel langeda klaasprismale ning avastas, et peale prisma läbimist muutub valgus värviliseks.
Kui aga prismale suunata vikerkaarevärviliste valguste vihk, siis muutub see peale prisma läbimist uuesti valgeks. Katsest tegi Newton järelduse, et valge valgus on liitvalgus see tähendab, et ta koosneb värvilistest valgustest.
Valguse lõhustumisel spektriks on värvid alati kindlas järjekorras: (alates ülemisest) punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, sinine (indigo) ja violetne.
Värvide järjekorda spektris aitab meeles pidada naljakas lause – Peetri Onu Käib Reedeti Harilikult Saunas Vihtlemas (võrdle värvide järjekorra esitähti ja lauses sisalduvate sõnade algustähti!).
Valgusfiltrid
Selliseid läbipaistvaid kehi, mis lasevad endast läbi vaid ühte kindlat värvi valgust nimetatakse (valgus)filtriteks. Kui mingit värvi valgusfiltrile langeb teist värvi valgus, siis see valgus neeldub selles filtris.
Kui punasele filtrile langeb valge valgus, siis on filtri taga võimalik vaadelda ainult punast valgust. Kui punasele filtrile langeb sinine valgus, siis pole filtri taga üldse valgust näha. Kui sinisele filtrile langeb valge valgus, siis on filtri taga võimalik vaadelda ainult sinist valgust. Kui sinisele filtrile langeb aga punane valgus, siis pole filtri taga üldse valgust näha.
Samasugune nähtus leiab aset ka värvilistel pindadelt peegelduva valgusega – värviline pind peegeldab ainult temaga sama värvi valgust, kõik ülejäänud värvid aga neelduvad temas.
Kui sinisele kehale langeb valge valgus, siis peegeldub sellelt kehalt edasi ainult sinist värvi valgus, kui aga samale kehale langeb punane valgus, siis see valgus neeldub kehas täielikult ja me tajume seda keha mustana see tähendab kehana, mis ei peegelda üldse valgust. Mis juhtub rohelise valgusega, mis langeb punasele kehale?
Kui aga punasele kehale langeb punane valgus, siis ta peegeldab kogu temale langeva valguse ja me tajume seda keha valgena see tähendab kehana, mis peegeldab kogu temale langeva valguse. Mis juhtub violetse valgusega, mis langeb violetsele kehale?
Füüsika põhivara 
You must be logged in to post a comment.